Due diligence'i deklaratsiooni esitamine Euroopa infokirjandussüsteemis ei võta iseenesest pikka aega: kui olete sisse logitud ja teil on täielik dossier, siis deklaratsioon luuakse ja saadetakse tavaliselt veerandtunniga ning teile saadetakse referentsinumber tagasi. Ajakulg, millega väikeettevõtted kokku puutuvad, asub peaaegu alati sellest hetkest enne, täielike dosseeide omaksvõtmise käigus. Kes seda realistlikult vaatab, arvestab päevade ja nädalatega, mitte minutitega.
Põhjus on lihtne: deklaratsioon on viimane samm andmete ahelas, mida teil tavaliselt enda käes pole. Teil on vaja perceeliga geodeetilist andmeid, päritoluriigi riskiklassifikatsiooni ja dokumente, mis näitavad, et tooted on seal seaduslikult toodetud. Kõik need komponendid peavad klapima ja omavahel sobima, enne kui deklaratsioon on sisuliselt täielik. Süsteemi endasse sisestamine on sel juhul kõige lihtsam osa.
Kuhu aeg tegelikult läheb
Praktikas jagunes ajakulg kolmeks plokiks. Esimene on päritoluandmete kogumine tarnijate juures: pertsellid, koordinaadid, tootmisandmed. See plokk võtab kõige rohkem aega, kui te räägite esimest korda tarnijaga nende andmete üle, ja lühem, kui see on juba jooksva ostusuhte osa. Teine plokk on valideerimine: kas koordinaadid vastavad määratletud pertsellile, kas riik on õigesti klassifitseeritud, kas puudub miski asjaomasele tootevoo osas. See on plokk, kus teil on parem leida vead vara, sest puudulik dossier, mille te avastada kuni esitamise ajani, maksab teile kõige rohkem aega tagasi. Kolmas plokk on ise esitamine: deklaratsiooni loomine, viimaste väljade sisestamine infokirjandussüsteemis ja saatmine.
Kes ehitab esimest korda dossee üles, alahindab sageli esimest plokki. Tarnija, kellelt pole kunagi geokoordinaate küsitud, peab selle ise välja selgitama või küsima oma tarnijate käest, ja see harva käib paar päevaga. Samal tarnijal ja samal pertsellil korrataval ostmisel on see teisel või kolmandal korral märkimisväärselt kiirem, sest põhiandmed on juba fikseeritud ja ainult praegused dokumendid ja võimalikud muutused pertsellil peavad veel kontrollitud olema.
Mis esitamist infokirjandussüsteemis aeglustab
Kui dossee on täielik, siis infokirjandussüsteemis esitamine tavaliselt sujub. Viivitus selles punktis tekib peamiselt kolmel põhjusel: registreerimist, mis ei ole veel korras, tarnija referentsinumber, mida pole õigesti üle võetud, või deklaratsiooni, mille on välja töötanud valele rollile ahelas. See on põhjus, miks teie rolli ja seotud sisestamiskuupäeva määramine väärib eraldi, varasem samm ja ei ole midagi, mida te esitamise ajal lihtsalt juurde teete. Kes seda veel selgeks tehtud pole, saab seda paari küsimusega selgeks teha enne kui dossee üles ehitada.
Teine punkt, kus aeg läheb, on segadus selle üle, millised dokumendid täpselt millise kaubastamiga ja millise riigiga käivad. See erineb tootevoo kaupa ja see ei ole midagi, mida te ajapinangu all tahaksite välja selgitada, samas kui lähetamine on valmis. Selles teadmusbaasi teema järgi on see iga olukorra järgi välja töötatud, nii et teete selle eeltöö varem protsessis, mitte vahetult enne esitamist.
Mida te ise teha saate
Oluline ajakokkuhoid ei ole süsteemis, vaid selles, kui vara te palute päritoluandmeid ja kui struktureeritult te neid tallestate. Dossee, mis on tooteroo kaupa ehitatud — tarnija, riik, peltsel, dokumendid — on täielikuks saamist kiirem kui andmed, mis on hajutatud kirja vahetuste ja eraldiseisvatele failidele. Kuidas me seda struktureerimist ja valideerimist täpselt ette võtame, on seletatud lehe meie töötamise viisi kohta. Sisulise riskianalüüsi tegemine ja avalduse lõpliku vastutuse kannab turule tooja ise; me toetame struktuuri korraldamisel, valideerimise ja genereerimisel, kuid mitte otsustusel, kas toode on ontbossingvaba.
Kes kahtlevad, kas nende olukord üldse nõuab avaldust, või millal täpselt tuleb see esitada, on soovitav selle esmalt välja selgitada, enne kui failidoosieriga aega kulub. Tasuta rollide kontrollimisega näete mõne minuti jooksul, kus te seisate, ja korduma kippuvate küsimuste kogumises leiab vastuse enamikule praktilisele kahtlusele, mis selle protsessi käigus tekivad.